Uskumatu, aga tõsi, juba kolmandad maailmameistrivõistlused on meil selja taga. Aeg veidi mõtiskleda saavutuste üle ja jagada reisimuljeid. 🥰 Kes lugeda ei viitsi, siis Hardi rääkis sarnastel teemadel ka Tre Raadios, mis järelkuulatav siin.
Taust
Varasemalt oleme osalenud talvistel maailmameistrivõistlustel Rootsis, kus võistlesin kahe koera kelguklassis, koos nooruki Archiga ja Airregoikoa kennelist laenatud Nilssoniga. Sellest on juttu varasemas blogis siin.
2022 aastal tõi Hardi Riis koos Archiga Belgiast Eestile ja meie kennelile esimese maailmameistritiitli meeste arvestuses ühe koera tõukerattaklassis. Sellest eraldi blogipostitust pole, sest Hardil kirjutamisssoovi pole ning mina Belgias kaasas ei käinud. 😄
Sel aastal, aga käisin ja tegin võistluse kaasagi. Kõigest tulebki nüüd lähemalt juttu.
Poodium Belgias 2022
võistlusklassi valik
2022 aastal juhtus lisaks võidule Belgias tegelikult veel midagi väga ägedat, nimelt tuli meie perre lisaks Archile veel üks tööliini husky - meie kallis Soome tüdruk Lumikiisan Paras Primrose. Lähemalt juttu siin. Primmu sai võistlusealiseks täpselt enne Saksamaa maailmameistrivõistluseid, nimelt 30. novembril. Seega oleks olnud variandid järgmised:
1. Hardi kahe koera tõukeratta klassi
2. Mina kahe koera tõukeratta klassi
3. Hardi Archiga ühe koera tõukeratta klassi ja mina Primmuga ühe koera tõukeratta klassi
4. Primmuga mitte võistelda. (Täpsemalt, miks, peagi.)
Võib liialdamata öelda, et kõik, mida me otsustame on läbimõeldud rohkem kui paaril korral ning vb vahel ka liigselt kaalutletud.
Millise variandi kasuks otsustasime?
Archi on väga tugev isane oma tippvormis ja nii-öelda parimates aastates. Primmu on noor emane, kelle jõud ja vastupidavus ei ole veel ligilähedalegi Archi võimekusele. Lisaks puudub Primmul võistluste kogemus. Kiirusest rääkides, siis Primmu on tegelikult kiirem, kui Archi. Teades, kuidas Arch oli 18- kuuselt hoopis midagi muud, mis ta on nüüd, siis on selge, et ka Primmu parim vorm tervitab meid millalgi tulevikus.
Olime üsna kindlad, et Primmu oma tagasihoidliku ja pigem võõraste inimeste suhtes tõrjuva hoiakuga ei tunne end sel korral veel sellisel suurvõistlusel kindlalt. Sellele vaatamata tahtsime me Primmule suurvõistluse kogemust. Mina ei ole tõukerattal kõige kindlama käega, aga ühe koeraga saan tavaliselt suuremate viperusteta hakkama. Ausalt öeldes Archi tõmbekiiruse juures on seegi vahel probleemne. 😅
Seega otsus järgnev:
Archi & Hardi DS1 M RNB
Primmu & Magdalena DS1 W RNB
Siinkohal tervitame kreekness kennelit ja nende taskuhäälingut:
frozen fingers
Grab your mittens, a steaming cup of coffee, and let’s hit the trails!
Asusime Saksamaa poole teele: Hardi, Magdalena, Teijo, Garmen, Archi ja Primmu.
Otsustasime matkabussi kasuks, sest see võimaldab terve aja võistluskohal olla ning kõik on pidevalt käe-jala juures.
Meie head sõbrad Garmen ja Teijo tulid kaasa ning olid väga suureks abiks nii 1500km pikkusel sõidul sihtkohta kui toimetustega matkabussis. Lisaks said nad kätte kogemuse koerte händleritena. Suur tänu!
Sõit sihtkohta ja tagasi oli.....PIKK! 😅 Toetavas ning rahulikus seltskonnas oli teekond siiski nauditav. 🥰
Meie kõigi jaoks oli matkabussiga reisimine esmakordne kogemus. Sai korralikult nuputada ja kõvasti nalja, et kõik pidevalt toimiks - vesi, küte, söögitegu. Meie kallid kamraadid Archi ja Primmu olid ka suurem osa ajast meiega koos matkabussi eesosas ning Arch pakkus muidugi talle iseloomulikult pidevalt meelelahutust.
Eesti tiimi liider oli Hardi Riis. Eestit esindasid Saksamaal veel Erle Hermann (Archi kasvataja) kahe koera tõukerattaklassis ning Silver Viira nelja koera käruklassis. Samuti oli võistlustel Susanna Bürkland (Primmu kasvataja), kes esindas Soomet ning naaberriigist Lätist Kaspars Krievs.
Milline rõõm ja heolutunne on viibida koos inimestega sellisel üritusel, kes teevad sporti südamega, on toetavad, armastavad koeri ja kelgukoerasporti. Kahjuks tunnen vähemalt mina isiklikult, et Eestis on neid tõrvatilku meepotis, kes üldistavad, teevad maha, valivad pooli ja suhtuvad üleolevalt, kuigi ometi, ''We are in this together.''
Prooviks ehk ühiselt meie sporti populariseerida? 🙂
Aga nüüd...Kuidas kulges võistlus?
ESIMENE PÄEV
Archi ja Hardi läksid esimesel päeval mudasele 4.2 km rajale peale pärast 12-minutilist pausi. Start oli äge, Arch seisis stardis talle omaselt nagu post. Kui viimased viis sekundit hakkasid jooksma, vaatas Archi Hardi poole, ootas käsklust ''edasi,'' käsklus antud ja härra pani kohapealt minekut. Archi ei näinud kedagi rajale minemas, aga hiljem GoPro videot analüüsides jooksis siiski üllatavalt hästi. Tõmme ja kiirus oli olemas ning tundus, et pingutas. Rada oli keeruline ja algas kohe väga pika lauge tõusuga. Archibaldi teades ei motiveeri teda rajad, mis algavad raskelt ning samuti ihkab ta kedagi taga ajada. Ta jookseb, aga tavaliselt ei ole siis seda päris minekut ehk Arch ei pane kõike välja.
Pärast pikka tõusu tuli paremale pöörates laskumine, millele järgnes mudane laskumine taas paremale. Seejärel pööre vasakule ning mõned lühemad tõusud ning laskumised. Raja lõpp oli suuresti laskumine.
Jõudnud finishisse arvas Hardi esimese hooga, et lood on kehvad ning midagi loota ei ole, aga tulemuste selgudes oli üllatus suur, sest esimese päeva kokkuvõttes võideti 12 sekundiga.
Primmu ja mina läksime rajale kohe, kui Hardi oli Archiga finishisse jõudnud. Ausalt öeldes oli minu ainuke ootus, et me jõuaksime Primmuga turvaliselt tagasi finishisse ning nii ka läks. Primmu oli esimesel päeval joostes kõhklev, vaatas ringi, aga tõmbas. Eks on siililegi selge, et meil saavutada polnud midagi, teised naised olid rajal kõik ''Archidega,'' mina siis esimesel võistlusel oleva 18-kuuse emasega ja veel ühe koera tõukerattaklassis, kus koera jõu osatähtsus on ilmatu suur ning ka käskluste veatu täitmine. Tagant poolt esimene koht mind ei heiduta. Me võitsime tegelikult palju, mida, sellest täpsemalt teise päeva kokkuvõttes.
teine päev
Teisel päeval oli rada veel kordades mudasem ja tegemist oli täieliku mudaralliga. Archi ja Hardi läksid taas peale nii, et ees oli 10-minutiline paus ja kedagi minemas Arch ei näinud. Start antud ja Arch vaatab juba jooksu ajal mitmeid kordi taha Hardi poole ning liin on lõtv. Stardikoridoriski oli juba raske edasi veereda. Üsna kiiresti keskendub Arch õnneks taas jooksule. Arch ei ole kindlasti ideaalne ''klapid peas edasi koer.'' Tal on tujud, ta analüüsib olukorda, mõtleb, me ei saa kunagi päris kindlad olla, mis tujus härra võistluspäeval on. Tean, et paljudes kennelites on need koerad olemas, kellele saad nii-öelda 100% kindel olla, tulgu vett või rahet. Niisiis ka videot vaadates oli selge, et Arch ei olnud olukorraga rahul. Oma koera tundes oli probleem ilmselt selles, et teist päeva järjest ei näinud ta kedagi ees minemas. Muide põrus sama probleemi tõttu teadaolevalt vähemalt veel üks võistleja, kes eelmine MM võitis ning läks seetõttu rajale nüüd esimesena.
Hardi oli Archiga rajal üsna hädas. Jah, ta jooksis ja tõmbas, aga see teatav ekstra oli lihtsalt täiesti puudu. Lõpupoole saadi kätte canicross'i võistleja, kes kenasti raja äärde võttis ning möödumine sujus viperusteta. Eelmisel päeval teiseks jäänud võistlejal see möödumine nii hästi ei sujunud. Nimelt läksid koerad kokku ning võistleja kukkus. Sellele vaatamata võitis ta Archit ja Hardit vähem kui kahe sekundiga. Tagant tulijana nägi konkurendi koer alguses pikal laugel tõusul pidevalt Archit ja Hardit ning see on korralik eelis. Arch samal ajal tegeles ''Archi olemisega'' ning ega ei imestanud, et tulemus selline oli. Muidugi oli hinges pettumus, vähem kui kaks sekundit...
Umbes 1.5h enne autasustamist hakkas Garmen sirvima autos tulemusi ja ütles järsku: ''Hardi on esimene siin ju.'' Me muidugi olime kõik suhtumisega, et sa vaatad eilseid tulemusi, see mingi vale asi. Tegelikult, ei olnud vale asi. Konkurent sai 15-sekundilise karistuse möödumisreeglite eiramise ja ebasportliku käitumise eest.
Primmu ja mina startisime teisel päeval mõttega, et äkki saaks kellegi isegi kätte ja ehk jookseb Primmu ka paremini. Stardis läks Primmu sel korral väga hästi minema. Super! Pikal laugel tõusul jõudsimegi lõpus lausa kahele tiimile järgi vaatamata sellele, et Primmul suurt jõudu mind sellisel tõusul tõmmata ei olnud. Ei taha küll kiidelda, aga mul end üles tõugata jõudu oli. 😅 Nüüd siis tuli see mõnus mudalaskumine. Minu tõukeratta valitsemise oskus on niigi nii nagu ta on ja siis mudane väga kiire laskumine.... Tulemus: põmaki pikali mutta. 😂Pärast videot analüüsides oli kõigil imestus suur, et kuidas sa nii rahulik oled seal rajal pärast sellist asja. Midagi suurt võita ei olnud ja ega see närvitsemine seal ka midagi ei aita. Lenks sirgu ja edasi, õnneks rohkem ei kukkunud. 😄 Minu kukkumise tõttu kellegist mööduda ei õnnestunud, aga meid sai üks rattur päris lõpus kätte. Ratturi koer lendas kohe Primmu suunas ja näitas talle hambaid. Pimpok ei osanud sellest midagi arvata, seisis edasi ning kui lõpuks nad mööda said, jooksis käskluse ''edasi'' peale ilusti järgi. Primmu jooksis tõepoolest kõvasti paremini kui esimene päev. Oli väga õige otsus temaga rajale minna ning talle seda kogemust pakkuda.
Teise päeva finish.
MM-i võit tuli DS1 M RNB klassis Eestisse! Lisaks kuhjaga kogemust ja emotsioone nii meile kui koertele!
Suurimad tänud:
Ülle Aaslav-Kaasik, kes andis väga väärtuslike treeningnõuandeid. Võtsime soovitusi kuulda.
Silver Viira, kes tõi meile uue piduriketta vana asemele, mis transpordi käigus Saksamaale kõveraks läks.
Erle Hermann, kes tegi võistlusest live ülekandeid, et sõbrad/tuttavad ka toimuvaga kursis oleksid.
Ei saa mainimata jätta, et aitäh meie Archi eest!
Loomale Pai Archile enne võistlust tehtud kehadiagnostika ja soovituste eest, mis tõepoolest aitasid.
Merilin Kauniste, kes oli kohe nõus meie Luiset võistluse ajal hoidma.
Virve Aluste, kes oli kohe valmis meile koerte jaoks transportpuure laenama.
Garmen Pukk ja Teijo Poll olemast super reisikaaslased.
Neid inimesi on veelgi, kes on nõu ja jõuaga abiks olnud meie veokoeraspordi teekonnal. Aitäh! 🥰
Hardi Riis DS1 M RNB 1. koht
Kaspars Krievs DBMV RNB1 2. koht.
💫World Champions!💫
Add comment
Comments