Eelmine blogipostitus lõppes sellega, et olin saanud veterinaarilt teate, et järgmise päeva jooksul tuleks Luiset kindlasti paaritada. Peast käis läbi sada mõtet ja paraku mitte just positiivsed, sest ma pidasin esimese mõttena ikka väga vähe tõenäoliseks, et saame tehtud koroonatestid, kätte tulemused, kõik korraldatud ja õigeks ajaks veel kohale. Seis tundus nutune. 😥
Alicja ja Hammer
Esimesena võtsin ühendust isase omanikuga ning see läks õnneks lihtsalt, kogenud koerakasvatajana oli ta mõistlik, seega oli sealt roheline tuli. Paraku läks nüüd asi pehmelt öelda jamaks. Helistasin Pärnus kohe, et koroonatestimiseks aega saada. Kuidagi arvasin, et tasulise testi puhul peaks saama ju Pärnus aja küll, eksisin. Kõik kohad läbihelistanud ning tulemus 0, ei saa testima minna, sest ajad täis. Nüüd läks asi korraks ikka päris lootusetuks. Konsulteerisin elukaaslase Hardiga ja otsustasime, et kui Tallinnas saab aja, siis võtame suuna testimiseks pealinna. Helistasin Confido meditsiinikeskusesse ja saime ajad. Hardi tuli töölt koju ning võtsime kohe suuna Tallinna poole, jõudsime õigeks ajaks kohale. 19.00 olime Tallinnas.
Kohapeal oli teenindus meeldiv ja meie testid lubati lisada märkega kiire, et saaksime võimalikult ruttu Poola poole teele asuda. 140 euro võrra rahakott kergem ja tagasi Pärnusse. Sõitu Pärnu-Tallinn-Pärnu ei pannud ise ausalt öeldes tähelegi, sest tegelesin samal ajal telefonis pidevalt suhtluse ja korraldusega. Nimelt pidime ju nädalavahetusel osa võtma veokoraspordivõistlusest ning keegi pidi jääma Archit hoidma.
Stardimaksud olid Paluküla koertesprindiks nii minu kui Hardi eest kaheks stardiks makstud ning lootsime, et ehk saab tasud järgmisele võistlusele ümber tõsta, kahjuks mitte. Mõistame muidugi ka korraldajat ja mis seal ikka. 60 euro kanti seekord siis tuulde. Teavitasin ka Agirregoikoa kenneli omanikku Erlet, kes pidi meile selleks võistluseks oma koeri laenama. Õnneks oli ka tema mõistev, aga muidugi oli Erlelgi kahju, et kõik koerad võistlema ei saanud. Ühe stardi sai siiski vahetatud ning üks koertepaar sai võistlusel osaleda.
Archit olid valmis vahetustega hoidma minu sõbranna Merilin ning Hardi ema, õde ja õe elukaaslane. Seda põhimõtteliselt paaritunnise etteteatamisega. Suur aitäh!
Tallinn-Pärnu teel arutasime omavahel ning otsustasime, et meil ei ole aega enam oodata, iga tund on arvel. Teadsime, et transiit on lubatud ka ilma testita üle Leedu piiri, aga paraku Läti nõudis ka transiidiks testitulemuse olemasolu. Lootsime, et piirikontrolli pole ja saame üle. Tulemused pidid öösel saabuma. Pakkisime kodus kiirelt asjad ning asusime lõplikult Läti piiri poole teele kell 23.00.
Tegin eelnevalt ära Läti COVID passid ja jõudsime südamevärinal piirile. Muidugi oli piirivalve platsis ja meil paluti peatuda. Tore, mõtlesin juba, kuidas veedame tunde piiril testitulemusi oodates ja aega raisates. Tõesti, unistuste paaritusreis.
Alguses palus piirivalvur ette näidata COVID passid ja seejärel küsis ka testi tulemusi. Mis seal ikka, tõdesime, et tulemused pole veel käes ja rääkisin kogu loo alates progesterooni mõõtmisest kuni plaanist sõita paaritama Poola. 🙄 Ainus, mis mul näidata oli oli tšekk Confidost, et oleme käinud testi tegemas. Ütlesime, et meil pole plaanis Lätis peatudagi ja mingil moel ta siis uskus meid ja lasi minna. Milline kergendus.
Nüüd polnudki muud kui sõitsime kogu öö. Leedu ja Poola piiril ei olnud keegi meist huvitatud ja nii jõudsimegi järgmise päeva lõunaks sihtkohta. Magamata ja väsinud, aga olime kohal. Arctic Melody kenneli perenaine Alicja võttis meid vastu. Lasime Luise välja ning näha oli, et meie Lulu oli väga väsinud. Hammerit oli tal siiski hea meel näha ja algus paljutõotav. Hammer on Luisest tunduvalt suurem ja kuna Luise oli sõidust kurnatud, siis ega ta väga seda massiivset tegelast hoida jõudnud, aga hädaga said siiski pärast väikest puhkepausi hakkama. Allkirjastasime lepingu ja seadsime sammud hotelli poole.
Arctic Melody Scarlet Hammer
Järgmisel päeval läks kõik juba ladusalt. Luise oli välja puhanud ja rõõmsameelne.🥰Sel korral läks aega vaid paar minutit ning juba olidki nad kinni.
Egas muud kui võtsime suuna kodupoole. Seekord saime siis uhkelt oma negatiivsed testitulemused Läti piiril letti lüüa. Sõitsime kogu päeva ja kohal olime veidi pärast keskööd ning oligi juba esmaspäev käes.
Paaritusreisi maksumus
- koroonatestid 140 €
- kütus 220€
- majutus 90€
- paaritusmaks (ühe kutsika hind)
- söök ~30€
Aega ja närvipinget on võimatu rahas mõõta ning paraku ei ole alguses ju mingit garantiid, et paaritus üldse õnnestus. Muidugi on ühe kasvataja rõõm suur, kui aastatepikkuse töö vilju lõpuks näha saab. Sellele on ju eelnenud pikk näitusekarjäär, lisaks terviseuuringute tegemine ja tulemuste ootamine. Kui paaritus õnnestub, siis järgmine etapp on kahe kuu vältel kutsikate kasvatamine. 😊
Meie Luise tiinus on ultraheliuuringu abil kinnitatud (15.06.2021.) 🥰
Püüan jagada ühe kenneli eluolu ja varjupoolt, mis tihti koeraomanikele teadmata.
Kui Sulle meie blogi meeldib, siis kirjuta ka kommentaar, anna tagasisidet või jaga oma kogemust. Sinu e-posti aadress ei kuulu avalikustamisele ning on näha vaid kodulehele haldajale.
Kõike kaunist! 🧡
Add comment
Comments
Niii tore blogi! Nii huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud ning toob päevavalgele teemad, mida tavaline koerainimene ei pruugi teada. Ootan uut osa!
Väga vahva ja põnev on lugeda teie postitusi🤩. Saan nii palju uusi teadmisi koerte valdkonnas endale juurde. Aitäh, et jagate oma kogemust ja lugusi😊